Meiega on liitunud uus tiimiliige – Lisbeth Roos. Nagu traditsiooniks on saanud, on kõikidel tiimiliikmetel end hea võimalus ka pisut rohkem tutvustada. Siit siis lugu Lisbethi kohta…
Milline on sinu lugu sündmuskorraldusega?
See on nagu ühe hea dokumentaali avaküsimus, aga minu vastus sellele ei ole midagi intrigeerivat. Minu lugu sündmuskorraldusega või õigemini armastusega selle vastu sai alguse sellest hetkest, kui sain tunda seda adrenaliini, kui planeeritu saab reaalsuseks, oled meeskonna väiksuse tõttu endale veidi liiga palju vastutust võtnud ja sinus on törts liiga palju kohusetundlikkust, et midagi uisapäisa teha. Sellest tundest alates enam tagasipääsu ei olnud.
Millal jõudsid sellesse valdkonda ja kuidas said aru, et see on just see ÕIGE asi millega tegeleda?
Ürituskorralduse maitse sain ma suhu tudengina Tartus, kui mind võeti sealse iduettevõtetele suunatud konverentsi korraldustiimi appi. Kuigi minu vastutus ei olnud suur, siis programmijuht oli tehtud töö eest niivõrd tänulik, et ilmselt sütitas minus selle esimese sädeme, mis mind nüüdseks siia on toonud.
Neid hetki on kindlasti veel mitmeid, mis on lõpuks viinud arusaamiseni, et ürituste korraldus võikski olla minu kutsumus. Eks sündmuskorralduse puhul on mõned olulised märksõnad, mis võiksid ühte edukat sündmuste korraldajat kirjeldada. Läbi erinevate kogemuste olen endas just neid märke avastanud, mis on ka ilmselt ühel hetkel viinud mind arusaamiseni, et see ongi see, millega päriselt tahan tegeleda. Selliseks omaduseks on näiteks tähelepanelikkus. Ma mäletan, kui ma aastaid tagasi praktikandina ühel üritusel märkasin, kuidas külalisel juhtus oma veeklaasiga väike õnnetus ja ma tema juude salvrätikuga jooksin ja hiljem kolleeg minult küsis, et kuidas ma sellist asja märkasin. Ehk siis olukordade märkamine ja tegelikult ka juba nende ennetamine aitavad kindlasti selles valdkonnas kaasa.
Teiseks kindlasti paks nahk ja rahulikkus. Aastaid tagasi viis mind totaalselt rivist välja videotehniku pahameel, kui palusin tal veel mõned muudatused montaažis teha. Tänaseks suudan aga teiste pahameelele reageerida konstruktiivselt ning kriitikat võtta edasiviiva jõuna.
Kolmas element selles võrrandis on kindlasti head koostööpartnerid. Inimesed, kellega olen saanud koos töötada, on olnud niivõrd inspireerivad ja abivalmid, et kõik oma tänased teadmised üritustest olengi just neilt saanud. Ning see viib mind neljanda märksõnani, milleks on inimeste tänulikkus. Kui sa pärast üritust saad kas partneritelt, kaaskorraldajatelt või külalistelt kiidusõnu tehtud töö eest – see teeb südame seest nii soojaks, et kuidas sa saakski seda kogemust mitte tahta uuesti kogeda.
Mida tegid enne Frangi meeskonnaga liitumist?
Enne Franki meeskonnaga liitumist töötasin teadus- ja ärilinnakus Tehnopol, mis aitab alustavatel ja arenevatel tehnoloogiaettevõtetel kiiremini kasvada. Aastas korraldasime ligi 150 üritust, nende seas koolitusi, seminare, konverentsi, podcasti salvestusi kui ka meelelahutuslikke üritusi kogukonnale.
Lisaks liitusin aasta algul tehnoloogiaettevõtetele, peamiselt iduettevõtetele suunatud konverentsi Latitude59 tiimiga produktsioonijuhina, tegeledes natukene kõigega ja mõningate asjadega veidi rohkem. Minu vastutusalas on kogu tervikpilt, et kogu sündmuspaik oleks loogiline, inspireeriv ja inimestele turvaline. Lisaks siis aitan 3 pealava ja lisalavade toimimisele kaasa, kus anda edasi ülimalt põnevat ja sisulist programmi. Kuna oleme 3000 inimesega rahvusvaheline konverents, siis tahame näidata eestlaslikult kõrget taset produktsiooni poolelt, aga samas pakkuda mõnusalt hubast õhkkonda, kus kõigiga on arvestatud.
Mis on olnud need sündmused või tegemised, mis on mõjutanud enim saada Sul selleks, kes Sa täna oled?
Minu sündmuskorralduse ajalugu ei ole pikk, kuskil 4 aastat ning sellest 2 aastat konkreetsemalt ürituste peal, aga siiski mahub selle aja sisse arvestataval määral kogemust, suuresti seetõttu, et palju sai ise üksinda ära tehtud. Ma mäletan, kuidas ühel üritusel võtsin vastu toitlustuse ja tehnilise partneri, tervitasin külalisi uksel ning lõpuks ka ise kaamera ette läksin ja üritust modereerisin. Sellised kogemused teevadki tugevaks, kuigi ei saa salata, et sellest hetkest alates hakkasin ma praktiseerima oma delegeerimise oskusi.
Mis Sulle sündmuskorralduse juures kõige enam meeldib?
Mulle meeldib see põnevus ja mitmekülgsus! Ükski tööpäev ja üritus ei ole sama ning iga päev õpin ikka ja jälle midagi uut. Kogu aeg saab kogeda midagi uut nii hingele, kehale kui vaimule.
Kui sa parasjagu ei korralda mõnda sündmust või ei tee pakkumisi, siis kus ja mida tehes võib sind kohata?
Ausalt öeldes olen ma tegelikult väga kodulembene inimene. Vahel olen mõelnud, et täitsa huvitav, kuidas tööelu mina ja eraelu mina oleme ikka täiesti erinevad inimesed. Mulle meeldib kodus teki sees mõnuleda ja mõnda põnevikku või krimidokumentaali vaadata. Üks asi tööelust käib minuga aga alati kaasas – mul ei ole püsivust! Kuigi mulle meeldib raamatuid lugeda, siis üsna pea muutun kärsituks ja avastan ennast juba mingit muud tegevust tegemas. Eks kodulembus tuleb ka sellest, et olen oma perekonnaga väga lähedane ja käin tihti oma lapsepõlve kodus Viljandis. Kahes erinevas linnas toimetan ka oma teise töö/hobi kallal iluteeninduse valdkonnas. See on mul selline mõnus nokitsemise töö, mil samal ajal saan sõbrannadega aega veeta.
On Sul mõni raamat, mida ikka ja uuesti loed ja mida soovitaksid teistele lugeda? Miks just see raamat?
Ainus raamat, mida ma olen lugenud rohkem kui korra, on “Väike prints”. See lasteraamat on tegelikult rikastatud väga mõtlemapanevate mõtteteradega, millest erinevatel eluetappidel võib hoopis erinevalt aru saada. Üks tore tsitaat raamatust on näiteks selline: “Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus — ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu”. Aga viimasel ajal meeldib mulle lugeda psühholoogilise sisuga raamatuid, nende seas nt “Factfulness”, “Naiseks olemise kunst” ja “Mõtlemist muutes rikkaks”. Ilukirjanduslikku sisu tarbin ma pigem videopildis.
Oled maailmas päris palju ringi reisinud. Mis on need 2 unistuste sihtkohta, kuhu sooviksid lähiajal minna?
Tohutult soojalembese ja üldsegi mitte pirtsaka inimesena võiksin hetkel reisida ükskõik kuhu, kus on soe ja kodukontoriks piisav internetikiirus. Kui mõelda aga puhkuse peale, siis Sitsiilia oma maaliliste vaadete ja veinimõisate poolest oleks kindlasti üks unistuste sihtkohtadest.
Kui Olümpiamängudel oleks esindatud ükskõik milline spordiala, siis mis oleks see, milles võidaksid kindlasti kuldmedali?
Ma oskan väga kiirelt ja silmad kinni klaviatuuril trükkida!
Mis on need väikesed „asjad“, mis Su päeva paremaks teevad?
Inimeste naeratused kindlasti. Ja kui olen saanud kellelelgi abiks olla. Need hetked teevad südame soojaks.
Kes või mis on Sulle inspiratsiooniks?
Inimestest on mulle inspiratsiooniks kindlasti minu ema oma töökuse ja heatahtlikkusega. Inspiratsiooni ammutan ka loodusest, kus mulle väga meeldib viibida. Looduses on mõnus värske õhk, mis lööb pea klaariks, aga samas on seal ka palju elemente, mida üritustel ära kasutada! Ühel konverentsil oli nt lava puupakkudest, mis oli väga efektne ja ilus ning omamoodi eriline. Oleme lava ka kuivatatud puulehtedega katnud, mis on samas ka keskkonnasõbralik, sest annab võimaluse vältida ühekordse lavavaiba kasutamist.
Mis on Sinu elu slogan/moto?
Mu sõbrad on selle üle naernud, aga mind tõepoolest on aidanud moto: “On tähtsamaidki asju siin maailmas”. See on aidanud negatiivse emotsiooniga situatsiooni väiksemaks teha, nt lavanärvi maandada või kriitilistes olukordades rahulikuks jääda. Minu teine lemmik ja sellele üsna sarnane mõte on see, et “Kiire läheb mööda”.
